18 september 2009

Õppetoetuste süsteem vajab muutmist

Praeguses majanduslikus olukorras pean hädavajalikuks sotsiaalsete garantiide süsteemi loomist, mis kaotaks ligipääsupiirangud kõrgharidusele ja võimaldaks üliõpilastel täielikult õpingutele pühenduda. Tänases olukorras, kus üle poolte üliõpilastest õpib tasulistel kohtadel ja majanduslangus on hakanud mõjutama meie ühiskonnas nõrgemaid, on õige aeg alustada sotsiaalsete garantiide süsteemi väljatöötamise ja seejärel rakendamisega. Olukorras, kus riik ei ole asunud aktiivselt tegelema töökohtade juurdeloomisega, on muutunud noorte ja üliõpilaste jaoks olulisimaks küsimuseks toimetulek ja äraelamine. Mitmetel meedias levinud arvamustel on just noored need, kes majanduslangusest kõige valusama löögi saavad.

Eesti Statistikaameti andmetel tõusis töötuse määr 2009 a II kvartalis 13,5 %-ni (14. august 2009). Tasulistel kohtadel õppivatel üliõpilastel on üles kerkinud uus probleem: kuidas saada pangast õppelaenu, mille eest tasuda õppemaks? Suurenenud tööpuuduse tingimustes on muutunud keerulisemaks leida kahte sobivat käendajat. Nordea panga lehel on õppelaenu käendamise tingimustes väljatoodud järgnev: vähemalt 18-aastane teovõimeline Eesti Vabariigi kodanik, kelle viimase 6 kuu keskmine netosissetulek on vähemalt võrdne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammääraga. Eelmainitud fakt on andnud ka juba tulemusi. Eesti Panga poolt avaldatud andmetel võeti 2009 aasta I poolaastal 4,9 miljonit krooni õppelaenu vähem, kui 2008 a samal perioodil. Tegemist on selge trendiga, mis hakkab süvenema. Juhin tähelepanu ka faktile, et õppelaen katab tänases olukorras vaid õppemaksu ega taga üliõpilasele elamise või õppevahendite kulude katmist.

Loodav sotsiaalsete garantiide süsteem peab tagama selle, et iga üliõpilasel oleks võimalik pühenduda stuudiumi jooksul õpingutele, juhul kui tudeng seda muidugi soovib. Oma kogemusest võin öelda, et oluline on õpitut rakendada praktikas ja seepärast ei tohiks olla õpingute ajal töötamine välistatud.

Toetused peaksid kujunema kaheastmeliseks, millest esimene moodustaks n-ö sotsiaalsed ja teine oleks õppeedukuse-põhised (stipendiumid jms). Mainitud kaheastmeline süsteem motiveeriks neid, kes on võimekamad, ja tagab vaesematele üliõpilastele toimetuleku, kusjuures üks ei tohiks välistada teist.

Kaugem eesmärk peaks olema üliõpilastele hädavajalike teenuste riiklik ülevaatamine ja süsteemi korrastamine. Üliõpilased on tänapäeval väga liikuvad ja viimastel aastatel on korduvalt üleskerkinud probleem transpordi-sektori soodustustes. 2008 a läbiviidud bussiettevõtjate ja üliõpilasorganisatsioonide debattides selgus, et linnade-vaheliste bussiliinide üliõpilassoodustusi teevad eraettevõtted vaid oma initsiatiivil. Riigi roll oleks antud olukorras sekkuda ja lõpetada olukord, kus üliõpilasesindajad (-organisatsioonid) eraettevõtetelt ise soodustusi käivad nõudmas. Teenuste kõrval tuleb mõelda ka karjäärinõustamisele, praktikakohtade üleriiklikule süsteemile, toitlustus – ja tervishoiusüsteemile ning ka lastehoiule.

Eesti teaduspõhist majandust ja seeläbi ka efektiivset majandust saab arendada üksnes läbi kõrghariduse võimaliku laia leviku. Kõrgharidus peab muutuma õiguseks, mitte privileegiks. See on avalik hüve, mis on üks ühiskonna arengu alustest ja demokraatlike väärtuste edendajatest. Kõrghariduse olemus seisneb teadmiste koondamises, täiendamises ning edasiandmises; kõrgharidus on vajalik indiviidi arenemiseks ja jätkusuutlikuks tööhõiveks, samuti ühiskondliku heaolu suurenemiseks. Kõike seda ei ole võimalik saavutada olukorras, kus toimetulek üliõpilastele ei ole tagatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar