08 detsember 2009

Kas Eesti kõrgharidust ootab ees Soome või Läti tee?


Eesti kõrgharidusmaastik on viimasel ajal silma paistnud õppeasutuste eelarve kärbete ja ühinemismõtetega, õppejõudude sundpuhkuste ja üliõpilaste arvu vähenemisega. Ka Lätis ei ole olukord parem. Läti valitsus planeerib järgmisel aastal vähendada kõrghariduskulutusi 50% võrreldes 2008. aasta detsembriga. Seni toimunud kärbete tulemusel on vähendatud kõrgkoolides elektri tarbimist, palgata puhkusele on saadetud õppejõude, vähendatud on raamatukogude lahtiolekuaegasid jne. Vaatamata raskustele tuleks praegu eeskuju võtta Soomest, kus otsustati 1990.- ndate aastate alguses toimunud majanduskriisi ajal hoopis suurendada investeeringuid haridusse, mis hiljem aitas kaasa Soome tugeva majanduse ja arenenud ühiskonna juurdumisele. Ka praeguse majanduskriisi ajal ei ole Soomes haridusvaldkonnas kärpeid tehtud.

Seis Eesti kõrgharidusmaastikul on keeruline. Üliõpilaste kindlustunne Eestis on vähenenud, sest 920 kroonine õppetoetus ei taga ammu enam õppurite toimetulekut. Õppe – ja sõidutoetuse saajate hulk on üliõpilaste arvu arvestades meil väike. Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel õppis 2008/2009 aastal 54% Tallinna avalik-õiguslike kõrgkoolide üliõpilastest tasulistel kohtadel. Üliõpilasena näen, et majanduskriisi taustal oleme jõudnud ristteele, kus peame vastama järgmistele põhiküsimustele: Kas kõrgharidus peaks kujunema elitaarseks või olema kättesaadav kõigile? Millisena näeme Eesti kõrghariduse rahastamismudelit tulevikus? Edasine diskussioon kõrghariduse tuleviku üle eeldab selgeid vastuseid püstitatud küsimustele.

Kõrgharidusse suunatavatesse finantsvahenditesse ei tohiks riik suhtuda kui kuluallikatesse oodates sealt lühiajaliselt kiiret kasu. Rahasummade suunamist haridusse tuleb vaadata kui pikaajalist investeeringut. See peaks olema kõigi Eestis tegutsevate parteide ühine veendumus. On äärmiselt ohtlik kui investeeringud kõrgharidusse hakkavad sõltuma vahetuvate valitsuste ja haridusministrite suvast, aga mitte väljakujunenud ühtsest riiklikust veendumusest.

Eesti riik on oma sõnades korduvalt rõhutanud teadmistepõhise majanduse arendamise vajalikkust. Eestis elavad inimesed peaks ideaalis olema kõrgharitud ja tegema suure lisandväärtusega tööd, tagades seeläbi riigi õitsengu. Just võimalikult lai kõrghariduse levik soodustab ühiskonna majanduslikku ja sotsiaalset arengut, kannab endas kultuurilist pärandit ning kaitseb demokraatia väärtusi.

Reaalne olukord Eesti kõrghariduses on ideaalist väga kaugele eemaldumas.Tegelikkuses jääb üha enam inimesi kõrghariduse omandamisest eemale majanduslikel põhjustel. Seetõttu on viimane aeg riiklikult välja töötada mudel, mis tagaks inimestele ligipääsu kõrgharidusele sõltumata nende endi või nende vanemate majanduslikust suutlikusest. Riigi roll on tagada kõigile võimalus omandada võimetekohane haridus. Peatada tuleks seejuures hiilivalt üha üleüldisemaks muutuv õppemaks. Üheks esimeseks sammuks olukorra parandamisel võiks olla õppemaksu maksimummäära kehtestamine. Eesti üliõpilaste katusorganisatsioon on korduvalt juhtinud tähelepanu probleemile, et õppemaksu saavad määrata kõrgkoolid ise. Kasvav õppemaks paisutab paraku oluliselt õppurite poolt õppelaenuks võetavaid summasid.Tuleb meeles pidada, et igasugune laenamine toimub alati tuleviku arvelt.

Eesti kõrghariduse rahastamine ei tohiks seega põhineda üliõpilaste üha suuremal rahalisel koormamisel. Üliõpilased ei tohiks olla need, kes peavad kõrgkoole üleval pidama. Kõrged õppemaksud ja majanduslikud raskused sunnivad tudengeid üha rohkem Eestist lahkuma jättes kõrgkoolid üliõpilaste vähenemise ja seeläbi kokkukuivava finantseerimise nõiaringi. Esimesena satuvad seetõttu löögi alla just väiksemad kõrgkoolid. Üliõpilaste suurem majanduslik koormamine on Eesti kõrghariduse tulevikku arvestades vastutustundetu. Lisaks oleks vale, kui kõrghariduses seatakse esiplaanile lõpetajate arv, mitte aga antav haridusekvaliteet.

Eesti Panga statistika andmetel on õppelaenu saajate arv võrreldes eelmise aasta sama ajaga vähenenud. Tudengitel on tekkinud raskuseid kahe sobiva käendaja leidmisega.Niigi ebasobiv finantseerimisskeem on viinud üliõpilased patiseisu, kus paljud tahaksid jätkata õpinguid, kuid ei saa õppemaksu rahastamiseks laenu. Aeg on seetõttu üle vaadata kogu kõrghariduse rahastamisskeem.

Riik küll teadvustab kõrghariduse tähtsust, kuid ei ole suutnud praeguse rahastamismudeliga tagada seatud eesmärkide elluviimist. Praegusi vääraid hoiakuid kõrghariduse suhtes ümberhinnates on kõik võimalik. Eesti on varemgi silma paistnud julgete algatustega. Meil tuleb võtta eesmärgiks muuta kvaliteetse hariduse andmine Eesti kaubamärgiks, millega Euroopale positiivset eeskuju näidata. Muutusteks ei ole veel hilja. Positiivseks eeskujuks võime võtta meie põhjanaabrite haridussüsteemi. Milline tulevik ootab Eesti kõrgharidust: kas Läti või Soome tee?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar