30 juuni 2010

Eesti tulevik on ehitatud savijalgadele



Lugesin uudist, et haridus- ja teadusministeeriumi andmetel on tudengite seas õppelaenuvõlglasi on juba üle 3000.

Veel möödunud aasta sügisel oli õppelaenuvõlglasi umbes 560, kes olid kokku võlgu 17,6 miljonit krooni. Millest tuleb selline võlglaste hüppeline kasv?

On kahetsusväärne, et nii lühikese aja jooksul oleme pidanud lugema ajakirjandusest lugusid, kuidas just noori on eelarvekärped rängalt tabanud, tööpuudus tudengite hulgas hüppeliselt kasvanud ja nüüd on noored siis jõudnud ka võlglaste esirinda. Selleks, et püstitatud küsimusi objektiivselt hinnata, peaksime vaatame tagasi 2009. aastasse ja tollaste otsuste kronoloogiasse.

Kuigi õppelaenu-saaga ei ole veel lõpplahendust leidnud, on mõningad asjad, mis on selgelt paljude noorte inimeste õiglustunnet riivanud.

Hiljutine Tallinna Halduskohtu otsus Karin Viitmaa kaebuse kohta ütles, et riik ei pea lapsevanemate õppelaenu hüvitama, samas kui selle aasta jaanuaris otsustas kohus vastupidiselt, mille kohaselt peab Anija Vallavalitsus jätkama Kehra gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana töötava Mirjam Tinno õppelaenu hüvitamist. Kindlasti on neis kahes lahendis erinevaid juriidilisi nüansse, kuid vaatamata sellele oli valitsuse tegevus, kus tuhandetele laenuvõtjatele anti aega poolteist nädalat, et esitada krediidiasutusele avaldus õppelaenu kustutamise jätkamise kohta, absurdne, ülekohtune ja jõhker. Asja teeb eriti teravaks minu hinnangul just see, et kärbe puudutas õpetajaid ja kultuuriasutuste töötajaid, kes on õppimise tarbeks laenu võtnud just riigipoolse tagatise tõttu. Meie valitsus justkui ei saakski aru, et otsuse juriidilisest küljest suurema ulatusega on selle õiglustunde ja inimliku kindluse küsimus.

Mäletan, et eelmise aasta juulikuus, kui halb uudis oli noori tabanud kui välk-selgest-taevast, küsisid paljud, kas see ongi siis see õige käitumise etalon või eeskuju, mida pealekasvav põlvkond peaks järgima? Milline on tänase valitsuse otsuste sõnum, pärand meie mõtlemisele ja kas meil on õigus nuriseda poliitilise kultuuri üle, kui laseme nii põhimõttelisi küsimusi „korstnasse kirjutada“ ja ilma suurema kärata nädalaga meie põhjendatud ootused pea-peale pöörata?

Valitsuse otsuste tulemused ei andnud end kaua oodata. Juba 2009. aasta oktoobris tõstsid pangad hädakisa, et tudengid jäävad üha enam õppelaenu tasumisega hätta. Paljud kommentaarid viitasid tollal sellele, et küll käendajad noore inimese hädast välja aitavad ja võla tasuvad; täna, kui töötus on jõudnud juba 150000 inimeseni, vaikivad ka need hääled. Võrdluseks võib tuua selle, et ERR andmetel suurenes sellele eelnevatel aastatel laenuvõlglaste hulk 100 võrra aastas. Võlglaste kasv viimase aastaga seega 600% - Welcome to Estonia!

Paremerakonnad propageerisid buumiajal aktiivselt tasulist kõrgharidust ja ilmselt toetavad (häbitundest enam mitte nii avalikult) seda praegugi. Valitsuse üks prioriteete oli kõrghariduse lisafinantseerimise argumendina järsult tõsta õppelaenu summat, seda vaatamata üliõpilasorganisatsioonide vastuseisule. 2008. aastal tõstetigi õppelaenu maksimummäär 25000-lt kroonilt 30000-le. Meenutuseks, et Reformierakond lubas viimastel valimistel tõsta joonelt õppelaenu maksimummäära 60000-ni. Õppelaenu hüppelise suurendamise tulemuseks on olukord, kus paljud üliõpilased alustavad oma iseseisvat elu suure võlakoormusega, mis muuhulgas mõjutab negatiivselt ka Eesti pere- ja iibepoliitikat. Olen seisukohal, et laen peab olema igaühele vaba valik, mitte vahend, et tasuda oma õpingute eest.

Väsinud, ära kurnatud, pettunud ja rumalat rahvast pole tarvis ühelgi riigil, veelgi vähem riigil, kes loodab jõuda rikaste heaoluühiskondade esiridadesse. Tudengi ja tema pere jaoks tähendab kõrghariduse omandamine suuri väljaminekuid ja abi selle juures on peaaegu olematu.

Õppetoetuseid saab vaid käputäis üliõpilasi. Paremerakondade propageeritud argument, et targemad saavad tasuta kohtadele ja rumalamad peavadki maksma, on eksitav. Eesti eluolu tundes tean, et kõrgkooli sisseastumise aluseks olevaid riigieksami tulemusi mõjutab see, kust koolist või piirkonnast õpilane pärit on. On koole, kus terve aasta valmistataksegi spetsiaalselt sooritama riigieksameid, mis kokkuvõttes inimese üldist võimete taset ja laia silmaringi ei pruugigi näidata, ja koole, kus ei ole piisavalt häid õpetajaid või õppevahendeid. Ülikooli sisseastuv õpilane on nende kõigi tingimuste kokkulangevuse tulemus. Lühidalt kokku võttes tähendab see, et kõrgharidus on ostetav, sest selle omandamise peamised eeldused pole mitte vaimsed võimed ja motivatsioon, vaid pigem majanduslik kindlustatus.

Turvatundeta haridussüsteem on märk ebastabiilsest ühiskonnast, kust jäämise asemel otsitakse väljapääsu. Eesti tulevikku silmas-pidades peame mõtlema, kuidas ühiselt tekkinud olukorras edasi liikuda ja seatud eesmärke saavutada, kusjuures ükski osapool ei ole vastutusest prii. Õppelaen on üks ohu märk ja takistus. Juriidilistes aspektides kinni olles ja lugedes vaid kohtulahendeid, võib valitsus unustada oma rahva ja unustada õiglustunde ning inimliku kindluse küsimused.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar