17 juuni 2010

Noore inimese raske valik

Käes on aeg, mil paljud gümnaasiumilõpetajad teevad tähtsa valiku. Võib-olla on otsustamisel natuke kasu ka minu kogemustest.

2005. aastal lõpetasin Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi medaliga, heade lõpuhinnete ning riigieksamitulemustega. Kõrgkooli sissesaamisega mul seega probleeme polnud. Pinget vähendas ka teadmine, et olin saanud kevadel kutse tulla õppima kahte Inglismaa ülikooli kas õigust või ajalugu. Kuidas valida sobiv eriala ja kõrgkool?

Pärast pikemat analüüsi otsustasin lähtuda põhiliselt kolmest kriteeriumist: erialal lubatud keskmine palk, sisseastumiskonkursi suurus (st eriala üldine populaarsus) ja õpitava ameti maine ühiskonnas.

Mäletan, et kontrollisin ka vastava eriala inimeste töötuse määra ja nimekaimate lõpetajate nimekirja. Valisin Tallinna Tehnikaülikooli tööstus- ja tsiviilehituse spetsialiseerumisega ehitustehnikale.

Kehtetud illusioonid

Valitud eriala oli paljulubav – lõpetajatele lubati jätkuvat palgatõusu, olematut töötuse määra ja n-ö kiiresti saabuvat rikkust.

Isegi praegu seisab teaduskonna lehel tekst: tublimatel on mõneaastase töökogemuse järel võimalus ametiredelil tõusta keskastme või isegi tippjuhi tasandile.

Samas tean ma nüüd, et lõpetajatel tuleb tegelikku elutarkust, eelkõige teadmiste praktilist baasi alles hilisema tööga koguma hakata. Selliseid reklaamlauseid ja ülepakkuvaid lubadusi võib leida eranditult kõigi Eesti kõrgkoolide lehekülgedelt.

Üliõpilaste üldise olukorra teeb praegusel ajal keerulisemaks ka see, et sotsiaaltoetuste süsteem on olematu ja selleks, et elada, pead paraku leidma juba õpingute ajal töökoha. Nii asuvad paljud poolikud spetsialistid teadmisi omandama ja vigu tegema tegelikus elus, mitte loenguruumis või praktikumis.

Kaitsesin tehnikamagistri kraadi tänavu juunis. Ent ajal, kui peaksin hakkama rakendama omandatud teadmisi ja ühiskonnale tagasi andma riigi investeeringut (õppisin tasuta kohal), pole ehitajaid enam vaja.

Lubatud keskmisest netopalgast on jäänud vaid riismed ja ehituseriala inimesed kroonivad töötute statistika tippu, rääkimata sellest, et kogu sektorit riivab avaliku arvamuse heakskiit buumiaja ehitajate praegusele töötusele. Ühiskond on nüüdseks teinud vähemalt 180-kraadise pöörde.

Saadud kogemus sunnib küsima, ega kõrgkoolid luba sisseastujatele vastutustundetult taevamannat, lootuses, et noor astub just nende kooli õppima. Ja millest peaks praegune gümnaasiumilõpetaja tegelikult lähtuma? Kas kõrgkool vastutab oma lubaduste eest või on tegemist reklaamiga, mille eest keegi vastutada ei taha, kui asjad ei lähe nii, nagu noorele lubatud?
Taustal on kõik justkui kristallselge: kõrghariduse arvelt on viimastel aastatel tehtud mitmeid kärpeid, tudengite hulk väheneb ja konkurents üliõpilaste leidmiseks tiheneb. Et sellises olukorras ellu jääda, peavad kõrgkoolid jagama kohati absurdseid lubadusi.

Anda teinegi võimalus

Tänapäeva noorte otsused on palju keerulisemad kui valik reaal- ja humanitaarsuuna vahel.

Kindlasti ei kehti enam nõukogudeaegne arusaam, et pärast eriala omandamist on võimalik teha valitud valdkonnas 40 aastat tööd ja minna seejärel turvaliselt pensionile. Seda võisid loota veel meie vanemad, kuid viimase 20 aasta kogemus näitab, et majanduse keerdkäigud sunnivad meid olema maksimaalselt paindlikud.

Seepärast on loomulik, et aastate möödudes asume end täiendama, uuesti õppima või omandama uusi akadeemilisi kraade. Tuumainsenerid täiendavad ennast näiteks õiguse alal ja riigiteadlased bioloogia valdkonnas. Mingeid takistusi ei tohiks olla.

See on ka põhjus, miks ma ei poolda praegust korda, kus riik tagab noorele ühe kraadi omandamise tasuta (seejuures ainult alla poole üliõpilastest saab õppida tasuta) ja kui see valik läheb luhta, peab noor teise osa võtma oma taskust.

Viimastel aastatel kohtasin kõrgkoolides paljusid noori, kes õppisid tasuta kohtadel diplomi pärast ning kes tunnistasid, et valitud eriala ei paku neile huvi ja nad ei kavatsegi seal tööle asuda – ühiskondlik surve on lihtsalt selline, et igal tänapäeva «normaalsel» ja edukal noorel peab olema diplom taskus.
Kusjuures ma usun, et iga vähegi andekam inimene suudab Eesti kõrgkoolide praeguse taseme juures diplomi saada.

Ühiskondliku surve aspekt on kaheldav, sest akadeemiline haridus näikse olevat vähemalt Eestis devalveerunud. Et kõrgkoolide tase on erinev ja diplomite masstootmine valdav, ei ütle diplom noore inimese kohta mitte midagi.

Lisaks on noortele avanenud palju põnevamad kanalid, kust õpitakse ülikoolidest oluliselt rohkem, olgu need siis arvutimängud, raamatud, internet, filmid, reisimine vms.

Ja ma ei taha väita, et ülikoolid on elust maha jäänud, kuid siiski: mis infot peaks andma tööandjale see, et tööl e kandideerija on kaitsnud magistrikraadi Euroakadeemias, Tallinna Majanduskoolis või õppinud ärijuhtimist EBSis?

Mida soovitada?

Kõrgkooli valides tuleb eelkõige lähtuda eriala meelepärasusest. Loodan, et tulevikus mõjutavad majanduslikud põhjused valikuid üha vähem ja õpitakse just seda, mis huvitab. Praegu on olukord pigem vastupidine.

Tööturu olukorrast üksi lähtuda ei saa, sest viie aasta pärast võib olukord olla hoopis teistsugune. Samas on Eestis selgelt ületoodetud erialasid, kus tõenäoliselt ka lähiaastatel midagi ei muutu.

Praeguse tööturu olukorra puhul tuleks uurida, kuidas on korraldatud praktika ja kas kõrgkool siin noortele kuidagi ka appi tuleb. Tean neid, kes ei ole suutnud juba pikemat aega leida praktikakohta – hoolimata sellest, et nad on valmis tegema tööd tasuta.

See on tänase päeva karm reaalsus – veel mõni aasta tagasi otsiti tudengeid tikutulega.
Soovitan suhtlusvõrgustikes (Facebook, Orkut jms) ja sõprade ringkonnas uurida, kas keegi tuttavatest õpib samal erialal võ i samas kõrgkoolis: kuidas on lood õppematerjalide kättesaadavusega, õppekirjanduse olemasoluga raamatukogudes ja teaduskonnasisese eluoluga (kuidas lahendatakse üliõpilaste probleeme ja millised on kitsaskohad).

Levinud on dokumentide sisseandmine SAISi süsteemi kaudu. Siiski on kasulik enne dokumentide sisseandmist käia ära kõrgkoolis, rääkida sealsete inimestega (võimaluse korral õppejõududega) ja tutvuda kooli olukorraga, et septembri alguses ei oleks halbu üllatusi. Paraku tuleb igal aastal ette juhuseid, kus alles kooliaasta alguses avastatakse, et kool ei vasta ootustele.

Eesti väikest rahvaarvu arvestades peame hoolikalt kaaluma, kuidas ja kuhu panustame. Tänapäeva valikuvabaduses ja -paljususes peab oma valikut väga hoolikalt kaaluma, sest hiljem vigu parandada on hulga keerulisem.
_
Artikkel ilmus Tartu Postimehes 17.06.2010. link: http://www.tartupostimees.ee/?id=277509

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar