25 august 2010

Oodates tõsist maksudebatti


Arvamus ilmus 24.08.2010 Postimehes.

Astmeline tulumaks on progressiivse maksusüsteemi üks võimalik rakendus üksikisiku tulult tulumaksu arvestamisel, mida Eesti Keskerakond esitles enne 2003. aasta Riigikogu valimisi, olles sellest rääkinud ka juba enne 1999. aasta Riigikogu valimisi. 2010. aasta juunikuus esitati Riigikogule taas astmelise tulumaksu eelnõu, kuid mis rahandusministri ettepanekul juulikuu keskel valitsuses tagasi lükati. Esitatud eelnõu järgi oleks senine tulumaksu määr 21% asendatud tulumaksumääradega, mis on maksustavalt aasta tulult kuni 70 000 krooni 18%; 70 001 kuni 250 000 krooni 26% ja alates 250 001 krooni 33%. Nimetatud maksuastmete puhul maksustatakse kõrgema maksumääraga vaid tuluastme piiri ületav tuluosa. Seega oleks eelnõu rakendamine toonud kaasa vaesema elanikkonnakihi maksukoormuse vähenemise.

Kuigi suurema sissetulekuga inimeste jaoks on kõrgemad maksud iseenesest ebameeldivad, hüvitab selle ebameeldivuse neile tugevam riik, mis toimib korralikult ja suudab rohkem teha oma majanduse ülesturgutamiseks. Korraliku sissetulekuga kodanikul on vähe kasu madalast tulumaksust, kui kiirabi ei sõida, politsei ei valva, tasuta haridus kaob minevikku või asfaldiauke ei lapi keegi. Samal ajal, kui riigi heast toimetulekust võidavad aga kõik, k.a ettevõtlus, sest siis on riigil rohkem võimet soosida alustavaid ettevõtteid ja panustada uute projektide toetuseks. Senisest progressiivsem tulumaksusüsteem aitaks tasandada sissetulekute ebavõrdsust, vastupidine strateegia viib ebavõrdsuse ja ebastabiilsuse edasisele kasvule.

Olemasoleva süsteemi pooldajate üks põhiargumente on see, et Eestis kehtiv süsteem on läbipaistev ja lihtne. Tegelikult on reaalsus hoopis vastupidine, sest kodanikelt võetakse makse (tulumaks, käibemaks, aktsiisid) sellisel segasel moel, et ühelgi tavalisel inimesel pole mingit ülevaadet sellisest keerulisest süsteemist ja enda tegelikust maksukoormuse suurusest. Tasub ka meenutada, et enne 1940. aastat kehtis Eesti Vabariigis üle kümne maksuastme, sarnane süsteem kehtib hetkel nii Rootsi Kuningriigis kui ka Soome Vabariigis.

Suurema varaga inimene vajab ka tegelikult oma varale rohkem riigi kaitset. Selleks asuvad ka väga rikkad inimesed elama stabiilsetesse – astmelise tulumaksuga – riikidesse. Järelikult, astmeline tulumaks mitte ei peleta rikkaid, vaid tõmbab neid ligi. Fakt on ka see, et millal iganes on ebavõrdsus ühiskonnas kasvanud enamikule talumatuks, on sellele järgnenud ettearvamatud arengud. Astmeline tulumaks on üks vahendeid ühiskonna stabiilsuse tagamiseks, väidetavalt parim võimalik meetod tulu ümber jaotamiseks ja oma detailsuses parem maksunduse üksikküsimuste lahendamiseks.

Väidan, et astmeline tulumaks mitte ei vähenda inimeste tahet teha tööd, vaid suurendab seda, eriti vaesemate ühiskonnakihtide hulgas. Kui niigi madalast palgast võetakse ära palju makse, ei anna see mingit tahtmist rohkem rügada. Parem teha töö juures miinimum või visata töö nurka. Kas tõesti on inimesi, kes arvavad, et õpetajad hakkavad vähem tööd tegema, sest koos astmelise tulumaksuga vähenevad tema maksud; või arvavad, et üht õpetajat paneb vähem töötama teadmine, et temast võiks kunagi saada erasektori ettevõtte juht ja et siis peab ta rohkem makse maksma? Kindlasti mitte. Tahaksin ka näha neid pangajuhte, kes teatavad, et esmaspäeviti nad enam tööle ei tule, sest maksud on liiga suured.

Probleem praeguse tulumaksu juures ongi see, et süsteem on ebaõiglane ning maksustab ühtlaselt rikkurite luksustarbimist ja vaesemate inimeste vaevu äraelamist. Majandusteaduse üks reegel on selline, et mida suurem on inimese sissetulek, seda vähem kasvab heaolu sissetuleku suurenemise puhul. Kui rikkale anda 1000 krooni, siis tõuseb sellest tema heaolu vähem kui vaesel. Kui kõrgepalgaline maksab tulumaksu, kärbib ta luksuse tarbimist, sest äraelamise standard on tal ammu juba saavutatud, kuid kui madalapalgaline maksab tulumaksu, siis teeb ta seda sõna-otseses-mõttes oma leivast.

Ajal, mil kogu kristlik maailm lähtub põhimõttest, et tugevamad peavad aitama nõrgemaid, rikkamad vaesemaid, lubab riik oma vaesematel kihtidel langeda põhja ning seda arvestades valitseb meil tõeline sotsiaalne darvinism. Leian, et aeg oleks loosungite karjumise asemel astmelise tulumaksu vastastel pea tööle panna, lõpetada tühjade loosungite karjumine („Ansip: astmelisele tulumaksule ei, 5 korda ei, 15 korda ei!“ Delfi 15.07.) ja alustada ühiskonnas tõsisemat debatti maksude teemal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar