22 juuni 2012

Õppelaenu asemel korralik õppetoetus



Arvamuslugu ilmus 21.06.2012 delfi.ee portaalis. Loe siit.

Õppelaenu tasumisega on jännis tuhanded endised üliõpilased. Paljud neist lõpetamata kõrgharidusega, sest kõrgkoolis õppimine käis üle rahakoti.

Täna oli valitsuse istungi päevakorras õppelaenu summa maksimaalmäära kehtestamine ühe tudengi kohta ja laenu suurus ümardati 1920 euroni. Seejuures tegi Haridus– ja Teadusministeerium ettepaneku kaaluda maksimaalmäära ümardamist veelgi kõrgemale, 2000 euroni.

Õppelaen on riigi tagatud laen, mis on mõeldud hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Kuid kas see on praegu tudengi vaba võimalus või hoopis riiklikult pealesunnitud valik? Kuhu jäid IRL-i lubatud tasuta kõrgharidus ja toimetulekut tagavad õppetoetused?

Tasuta kõrgharidus jäi vaid valimislubaduseks. Käimasolevas kõrgharidusreformis on tudengid pandud olukorda, kus neil on üha raskem sobitada õpinguid ja tööd, millega oma õpinguid rahastada. Toimetulekut ei taga ka lubatud 135 eurone õppetoetus ja seetõttu on noored sunnitud võtma õppelaenu.

Tihti püütakse näidata õppelaenu osana riiklike sotsiaalgarantiide süsteemist. Siiski, millisest toetusest me rääkida saame, kui õppelaenu peavad koos intressidega tagasi maksma ikkagi tudengid ise? Lubadused taastada õppelaenu hüvitamine, mis lõpetati ebaõiglaselt vaid mõnenädalase etteteatamisega, ei ole vett pidanud.

Tööellu võlg kaelas

Õppelaenu võtjad on sunnitud alustama oma tööelu raske võlakoormusega. Kui tudeng võtaks igal õppeaastal lubatud määral laenu, siis magistriõpingute lõppedes ägaks ta vähemalt 9600 eurose võlakoorma all, mis on vanas rahas ca 150000 krooni. Sellele lisanduvad pangaintressid ja eeldus, et viie aasta jooksul laenu ülempiiri veelgi ei kergitata.

Samal ajal näeme, et noorte tööpuudus kasvab, palgad ei tõuse ja elukalliduse kasvuratas kogub hoogu. Peale igapäevase söögi vajab tudeng raha muukski - tudengi eelarvesse peavad mahtuma raamatud, transport ja eluase, mõnel juhul ka lastehoid ja palju enamatki. Tekkiv olukord paneb noori üha rohkem tegema sundvalikuid ja lükkama unistuste täitmise kaugesse tulevikku. Ülikooli lõpetanu peab hoidma kinni igasugusest tööst ning ei saa end tingimata rakendada erialaselt. Muuhulgas mõjub see negatiivselt ka Eesti pere- ja iibepoliitikale. See kõik toimub vaid põhjusel, et tudeng peab maksma tagasi õpingute ajal võetud laenu.

Mida tähendab tudengi jaoks peaministri „eelarvetasakaal“? Kui 135 eurone õppetoetus on kätte saadud, selle eest eluasemekulud tasutud ja sundostud tehtud, siis peab tudeng leidma isikliku „eelarvetasakaalu“. Kas loobub üliõpilane lõunasöögist või hariduse omandamiseks hädavajalikest raamatutest? Eelarve läheb lõpuks tasakaalu küll, kuid mis hinnaga?!

Möödunud aasta lõpus võisime lugeda uudiseid, et õppelaenu tasumisega on jännis tuhanded endised üliõpilased. Paljud neist seejuures lõpetamata kõrgharidusega, sest kõrgkoolis õppimine käis üle rahakoti. Õppelaenu tagasimaksmisega hätta jäänuid lisandub igal aastal. Eelmise aasta seisuga oli neid ligi 3500 ja nad olid riigile kokku võlgu üle 6,6 miljoni euro.

Olen seisukohal, et õppelaen peab olema tudengile vaba valik. Tänase süsteemi juures see seda ei ole ning riputab noore tööturule astuja kaela raske kivi. Eesti kõrgharidusmaastik vajab läbimõeldumat sotsiaalgarantiide süsteemi. Tudengeid koormavate õppelaenude asemel vajame korralikke õppetoetusi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar