26 september 2012

Kõrgharidus ei ole pelgalt ameti omandamine

Avaldan oma blogis arvamusartikli, mis ilmus Tartu Postimehes 25.09.2012. Loe siit.
 
Mind pani kirjutama Mihkel Leesi artikkel (TPM 12.9) ja tema maalitud pilt sellest, kuidas uue kõrgharidusreformi ja plaanitavate õppetoetuste valguses on tudengitega kõik korras ning justkui «ainult üksikud» üliõpilasesindajad kurdaksid ja demagoogitseksid.
 
Nendeks üksikuteks tudengiesindajateks on 68 000 tudengit, keda esindavad demokraatlikult valitud üliõpilasesindused ja nende katusorganisatsioon Eesti Üliõpilaskondade Liit.
 
Ei saa öelda, et tudengkonnad oleksid muutunud päevapealt hädiseks, kui avasüli ei tervitata valitsuskoalitsiooni kiirkorras elluviidavat poliitikat, vaid selle asemel eelistatakse ja oodatakse konstruktiivset arutelu ning debatti.
 
Karm koormusnõue
 
Tudengeid ei ole plaanitavate muudatuste valguses näidatud saamatutena, vaid hoopis vastupidi: nad on olnud tublid ja teinud tööd, et kujunenud olukorras orienteeruda.
 
Muudatused on välja paisatud enneolematult kiiresti ja aruteludeks on jäänud vähe aega, seda kinnitavad ka kevadised meeleavaldused ja mitmelt poolt kõlanud soovitused aeg maha võtta. Tegelikud olud ei ole osutunud nii üliõpilassõbralikuks, nagu valimisreklaamid enne lubasid.
Senine kõrghariduspoliitika on tudengid surunud olukorda, kus valitsuse väiksena hoitud toetuste tõttu on paljud sunnitud leidma õpingute kõrvale töö, et saada hakkama ja jääda ellu.
 
Eesti üliõpilaste tööhõive on Euroopas esirinnas, ja see ei tulene nende vabast soovist teha õpingute kõrvalt tööd. 2011. aastal avaldatud uuringu järgi töötas Eestis 66 protsenti üliõpilastest, seejuures kulutasid Eesti üliõpilased Euroopas vähim aega õppetööga seotud tegevustele.
 
Mihkel Leesi sõnul teevad tema tutvusringkonnas edukamat karjääri just need noored, kellel on peale ülikoolidiplomi ette näidata ka töökogemus. Tõsi! Siin tekibki küsimus, miks siis valitsuskoalitsioon otsustas kevadel teha nii, et koormusnõue keerati uue kõrgharidusreformiga sedavõrd karmiks ja õpingute kõrvalt töötamine on tehtud tasuta kohal püsida soovijale pea võimatuks? Lihtsalt öeldes ongi probleem selles.
 
Kui vajaduspõhiseid õppetoetusi hakkab saama vaid üheksa protsenti tudengitest, on kõik ülejäänud noored sunnitud valima kas õpingud või töö.
 
Erandid ja üldistus
 
Kui sissetulekuid ei ole, siis jääbki kõrgkool pooleli. Pakutavad õppetoetused peaksid võimaldama õppuritel ka tegelikult ülikoolile pühenduda.
 
Ülikooli poolelijätmise põhjusi on muidugi erinevaid ja küsimus on selleski, kas noored julgevad ausalt tunnistada tegelikku põhjust, miks kõrgkoolitee katkes.
 
Veel mõned aastad tagasi katkestas ligi 40 protsenti Tallinna Tehnikaülikooli rebastest õpingud ja näiteks 2011. aastal katkestas õpingud Tartu Ülikoolis 13 protsenti üliõpilastest. Kui meil ei tule läbimõeldud sotsiaaltagatiste süsteemi, võivad need niigi juba suured arvud uue reformi mõjul söösta uutesse kõrgustesse. Leesi väidet, et ta ei tea ühtegi kaaslast, kes jätaks kooli majanduslikel põhjustel pooleli, on kergelt öeldes raske uskuda.
 
Öeldakse, et perekond peaks toetama, kuid taas on ära unustatud tegelik olukord. 2012. aasta märtsis avaldatud statistika alusel jääb 22 000 lapsel elamiseks alla 69 euro kuus ja vaesus süveneb. Needki lapsed kuuluvad Eesti peredesse ja ka nemad tahavad minna kõrgkooli. Kui aga vaesus süveneb, siis ei ole mõtet loopida loosungeid, et perekond toetagu – raha neil lihtsalt ei ole.
 
Kui riiklik jalgealune ei ole kindel, on noor inimene taas sunnitud valima: õppimine või töö? Pilti täiendab ka teistpidine statistika kõrgkooliteed alustanud noorte kohta, kes ei suuda leida õppelaenu võtmiseks vajalikke käendajaid. Selliseid ei ole sugugi vähe.
 
Muidugi võib küsida: «Mina ju suutsin! Mis teil viga on?» Tuleb nõustuda, et tuhande tudengi seast on võimalik üles leida üks, kes suutis kahe aastaga läbida edukalt mitu eriala ja need lõpetada ning samal ajal teha usinalt tööd, kasvatada väikesi lapsi ning leida hobidelegi aega.
 
See on küll lausa liigutav, paraku siiski erand, ning erandite najal ülejäänute kohta üldistusi teha on totter. Lisaks jääb alati kummitama küsimus, milline on sellise kiirmenetlusel õppetöö sisuline kvaliteet.
 
Mitte ainult amet
 
Jutt tasuta kõrgharidusest ja suurenenud toetuste eelarvest on ilus, kuid jätab tähtsad küsimused tähelepanuta. Nii võib mõne ainepunkti täitmata jätmine järgmisel kevadel ehmatada tudengit kopsaka arvega.
 
Mida tunneb õppur, kes peab olema valmis iga semestri järel tasuma suurtesse summadesse ulatuvaid õppemakse? See on muidugi subjektiivne hinnang, kuid suheldes tudengitega, võib järeldada, et nad on pandud kõndima kitsast rada pidi, kus eksimused makstakse karmilt kätte.
 
Jah, kõrgharidus on investeering tulevikku, kuid sellel on Eesti ühiskonnas suurem roll kui pelgalt kiire ameti omandamine. Kõrgharidus annab üldteadmisi, kujundab maailmapilti, õpetab tolerantsust, suurendab empaatiavõimet ning aitab kaasa ka demokraatia ja kodanikuühiskonna arengule. Just seetõttu tuleb iga sammu mõju, vajalikkust ja ka tagajärgi tõsiselt kaaluda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar