10 september 2012

Tudeng pole laisk, vaid õppetoetus on väike



Arvamusartikkel ilmus 6. septembril 2012 Delfis. Loe siit.
 
Vajame kõrgharidussüsteemi, kus hariduse omandamine oleks seotud võimetega ega oleneks vanemate või õppuri enda rahakoti paksusest.

Sügisel tuleb parlamendis arutamisele õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus. Tudengeid on Eestis ligi 68 000. Kõrgharidusreformi vastuvõtmise käik näitas, et vastupidiselt loosunglikele lubadustele ei olegi valitsuserakonnad nii väga valmis tudengite seisukohti arvestama ja oma kuuldavaks tegemiseks on üliõpilased sunnitud tegema väga kõva häält.

Ka sel sügisel on häälitsemiseks põhjust rohkem kui küll, sest ilma korralike õppetoetusteta pole tõsimeeli võimalik rääkida ka tasuta kõrgharidusest, mida ligi seitsekümmend tuhat tudengit on pikisilmi oodanud.


Eesti Üliõpilaskondade Liit on öelnud, et uus õppetoetuste süsteem põhjustab paljudele tudengitele rahalist kahju.
 
Paraku näib, et tudengite suvised aktsioonid õppetoetuste küsimuse päevakorda tõstmiseks on möödunud suurema meediakärata. Tähelepanu pälvis küll ministeeriumi poolt koostatud ja levitatav eksitava sisuga õppetoetuste teemaline faktileht, kuid suuremat debatti see kaasa ei toonud. Just seetõttu juhin lugeja tähelepanu mõningatele olulistele küsimustele.

Müüte ja silte, mida kogu protsessi vältel on püütud vägisi tudengitele külge kleepida on mitmeid. On püütud väita, et sajaprotsendiline õppekoormuse täitmise nõue on kasulik, sest tudengid ongi liiga laisad; või selgitada, et õppuri perekond peakski tudengi kõik kulud kinni maksma. On mindud ka selleni, et tuletati meelde nõukogude aega, kus „õpiti ülikoolis, käidi vabrikus tööl ja aega jäi ülegi“.

Müütidega püütakse teadlikult avalikkust eksitada. Eesti tudengid ei ole laisad, vaid valitsuse poolt madalal hoitud toetused sunnivad leidma õpingute kõrvalt elutähtsa töökoha, mis jätab paratamatult vähem tunde õppimisele. Igal perekonnal ei ole võimalik toetada oma lapsi, seda enam, et paljud leibkondadest elavad suhtelises vaesuses. Ja lõppude-lõpuks on täiesti absurdne võrrelda nii erineva eluolu ja riigikorraga süsteeme.

Tudengite seisukohad on selged ja arusaadavad: olulisem probleem on see, et uus süsteem ei korva kevadel tudengitele põhjustatud rahalist kahju, mis põhjustati uue koormusnõude keeramisega maksimaalselt karmiks. Süsteem peab olema diferentseeritum, toetuse saajate hulk suurem ja taotlemine lihtsam. Lisaks tuleks muuta õppelaenusüsteemi, mis on ajale jalgu jäänud ja peaks olema riigi poolt käendatud ning oluliselt paindlikum.

Miks peaks see kõik minema korda ühele Eesti inimesele, kellel pole midagi pistmist kõrgkoolide või tudengitega? Küsimus on põhimõtteline – kas nii suurte muudatuste puhul arvestatakse rahva arvamusega või mitte. Kas huvigruppi kaasatakse ja võetakse kuulda? Need küsimused ei ole pelgalt Tudengiliidu teemad, vaid puudutavad igaüht, kes seisavad kaasavama poliitkultuuri eest. Lisaks puudutab elluviidav reform kõiki neid perekondi, kelle lapsed lähevad kunagi tulevikus Eesti kõrgkoolidesse õppima. Seetõttu on ring oluliselt laiem, kui esmapilgul tundub ja debatti jaoks tuleks võtta aega, mitte uisa-päisa kiirustada.

Aaviksoo püüab vägisi kinni hoida valimislubadustest. Paraku on nii oht jääda ajalukku ministrina, kes vastupidiselt valimislubadustele kaotas ära tasuta kõrghariduse.

1 kommentaar:

  1. 8. juunil 2010 otsustas Kesknoorte juhatus ristida kaitseminister Jaak Aaviksoo „Samba-Jaaguks“. Põhjuse andis selleks jätkuv vabadussamba ümber toimuv segadus ja kuhjuvad lahendamata probleemid. Kesknoorte sõnul on „Samba-Jaak“ positiivne nimi, mis enne ametlikku ristimist oli juba mõnda aega lihtrahva seas kasutusel.

    Kesknoorte blogi: http://bit.ly/P4pw0P

    VastaKustuta