24 jaanuar 2013

Eesti riik ei vaja väljaõppinud kosmonaute?


Lugesin Linn Nageli lugu sellest, kuidas Tallinna Ülikooli lõpetanud noor on juba pool aastat töötukassas olnud arvel ega ole leidnud endale sobivat tööd. Lugedes kommentaare hakkasid silma arvamused, nagu „tekkinud olukorras on noor ise süüdi“; „tavaline humanitaar!“; „ta ei teagi, mida teha tahab“ või „ta ei tea, mis on töö tegemine“. Vaidlen vastu ja leian, et probleem on palju laiem. Valikute puudumine viitab hoopis sügavamatele probleemidele Eestis.

4. septembril saatsin peaminister Andrus Ansipile kirja, kus juhtisin tema tähelepanu sellele, et noorte seas on tööpuudus kasvanud, seda hoolimata üldise tööpuuduse vähenemisest. Noorte tööpuudus ei ole tavaline külmetus, mis möödub iseenesest majanduse nähtamatu käe ja seniste ravivõtete abil. Linn Nageli artikkel kirjeldab küll üht konkreetset lugu, kuid samas on sarnases situatsioonis ka paljud teised noored, kes on lõpetanud erinevaid erialasid ja osad neist omavad ka pikemaajalist töökogemust.

Meie ümber on lademetes noori, kelle väljavaated on kesised, tööandjad esitavad absurdseid nõudmisi ega raatsi noort korralikult koolitada. Palk on niru ja usaldus nullilähedane, sest iga mõtlev noor paneb putku esimesel võimalusel, kui parem pakkumine haardeulatusse satub. See omakorda tähendab tööandjale raisatud raha. Kõigile nimetatud probleemidele saaks valitsus leida lahenduse: koolitustoetused, noorte tööle võtmisel maksusoodustused, osalise tööaja soosimine ja palju muudki.

Ansipi nõunik vastas, et juba eelmise aasta juunis moodustas valitsus töörühma, mille eesmärk on pikaajaliste noorte töötute hõivesse toomine. Töörühma ülesanne olevat leida kiired lahendused inimestele suunatud toetusskeemide koosmõju ja tulemuslikkuse suurendamiseks ning kättesaadavuse parandamiseks.

Need on väga ilusad sõnad ja eesmärgid, kuid kus on tulemused?

Haara kühvel, hakka tööle!

Näib, et noorte seas levib veendumus, et kui sul tutvusi ei ole ja arvad, et vaba konkurentsis suudad pinnale ujuda, siis eksid. Karjääri valikuid tehes peaksid justkui sisetunde unustama, sest - Eesti ei vaja ju „filosoofe“, kelle eneseotsinguteks ja -arenguks liiga palju aega ja ressurssi peab raiskama. Selle asemel peaksid võimalikult kiiresti „haarama kühvli ja hakkama tööle (pea võid panna prügikasti!)“, sest riik liigub õigel kursil ja virisejad vaid pidurdavad võidukat rongi. 

Lühidalt: Eesti ei vaja väljaõppinud kosmonauti!

Kosmonautideks on tänase poliitika mõttes kõik need, kes ei toeta ilusat fassaadi, vaid näevad süsteemis puuduseid, vajavad sisulist abi ja julgevad seda ka avalikult tunnistada. Kui veel kümme aastat tagasi räägiti, et Eesti arengu eest on ränka hinda maksnud vanem põlvkond, keda suures tegevustuhinas on lõplikult unustatud, siis kas nüüd uhab see sama rong kiirteel mööda ka meie noortest?

Praktika kinnitab seda, et Nageli mõtteavaldustele tuleb järg. Paraku neid lugusid me enam Eesti meediaportaalidest ei loe, sest neid noori lihtsalt ei ole enam Eestis – noored otsustavad hääletada jalgadega. Nad pettuvad, sest riik ei paku tuge ja jätab raskel hetkel n-ö külmakätte, samas, kui Euroopa teised riigid noori avasüli tervitavad.

Ülespuhutud EGO, oskused NULL?

Kriitikud vastavad töötutele noortele seda, et neil olevat tühised illusioonid, ülespuhutud ego ja tegelikud oskused nullilähedased. Kas tõesti toodab meie haridussüsteem oskamatuid kõrgharitud noori, kelle enesehinnang on õpingute tõttu tõusnud kosmilistesse kõrgustesse? Kuidas muutuvad need samad käpardlikud noored piiri ületades ühtäkki võluväel vajalikeks ja nõutud spetsialistideks?

Lahkuvate noorte hulgas on anekdoodiks muutunud poliitiline retoorika stiilis „miks te lahkute, riigi rahandus on ju korras! Vaadake statistikat!“. See kõik ei aita nende noorte jäämisele Eestisse mitte põrmugi kaasa ja vaja on põhimõtteliselt 180 kraadi muuta noorte poliitikat. Riik peab hakkama rahaliselt panustama noortesse, sest need summad ei ole mitte kulu read, vaid investeering, mis tulevikus kuhjaga ära tasub. Noorte Eestiga sidumine ei peagi olema odav.

Noored ei taha, et neile kandikul töökohad kätte tuuakse, kuid poliitika saab olla läbimõeldum ja lahendused sisulisemad. Valitsus peaks selgelt välja ütlema, et noorte tööpuudus on üks pakilisemaid küsimusi ja nende poliitiline prioriteet. Senised signaalid ei ole meile sellist kindlust sisendanud ja asju on püütud lahendada tükihaaval. Noored peavad leidma Eestis endale sobiva rakenduse, saama tööks vajalikud teadmised ja oskused.

Keskerakond toetas 2011. Riigikogu valimiste platvormis tööandjate vabastamist sotsiaalmaksu maksmisest aastaks pikaajaliste töötute töölerakendamisel ning rahastada tunduvalt suuremas mahus niisuguste töötute koolitust ja tööpraktikat. Lisaks lubati rahastada kutsekoolilõpetajate praktika-aasta omal erialal töökogemuste saamiseks.

Leian ka, et noorte tööpuuduse küsimuse eest peab võtma keegi isiklikult vastutuse, mitte jagama seda erinevate ministeeriumide, ametnike ja poliitikute vahel. Kes võtab väljakutse vastu ja vaatab otse silma sadadele „kosmonautidele“, kes meie kõrgkoolidest iga aasta tööturule suunduvad?

Artikkel ilmus Eesti Päevaleht Onlines 24.01.2013.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar