21 august 2013

Praegusest parem Eesti on võimalik!

Meie ühiskonnas on usaldus erakondade vastu mõtlemapanevalt langenud. TNS Emori uuringu kohaselt puudus parteiline eelistus juunis 44 protsendil vastanutest ja juulis kasvas veelgi, 46 protsendiliseks. Eurobaromeetri järgi on alates kevadest langenud inimeste usaldus Riigikogu ja parteide vastu – parlamenti usaldas 29 protsenti ja erakondi vaid 16 protsenti vastanutest.

Küsimus: kuidas on selline olukord tekkinud ja kas on võimalik seda muuta? 

Viimastel aastatel oleme korraldanud mitu meeleavaldust, et tuua esile probleeme ja pakkuda neile omalt poolt lahendusi. Oleme püüdnud anda Riigikogu koalitsioonierakondadele selgelt teada, mida rahvas tegelikult riigieelarvest ja tehtud otsustest arvab. Meil on olnud erinevad, kuid jõulised aktsioonid, mis pälvisid palju tähelepanu. Oleme kaitsnud julgelt tõelist alternatiivi pakkuva Keskerakonna huve kõigil tasandeil.

Paljusid eestlaste elulisi raskusi pole riik suutnud kergendada, hoopis tegelikelt olulistelt küsimustelt püütakse suunata tähelepanu kõrvale ja see on inimesed üles ärritanud. Riigivalitsusele hinnangute andmisel on inimesed karmid, lajatades otsesõnu: laiskus, eneseimetlus, ebapädevus. Probleemide lahendamise asemel hääletavad inimesed jalgadega, pühkides Eesti tolmu jalge alt. Nii me jätkata ei saa. Lahkumise asemel tuleb hakata olukorda muutma. Kas seda suudaks praegustest juhtidest paremini noor, juba enamasti vabas riigis kasvanud põlvkond?

Igatahes peavad aktiivsed ja ausad inimesed olukorra muutmiseks välja tulema ja kandideerima kohalike omavalitsuste valimistel. Erakondadesse kuuluvad inimesed peavad leidma jõudu, et astuda varjust välja, ning kandideerima oma koduerakondade juhtorganitesse. Valimistel osalemine annab kindlasti ühe võimaluse määrata ja muuta poliitikat.

Sel aastal möödub Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest 22 aastat. Paljud tänastest juhtidest on tulnud poliitikasse läbi Eestimaa Rahvarinde, mille loomisest saab tänavu mööda 25 aastat ja mis oma aktiivse tegevuse järel aastail 1988-1991 koondus ühtseks erakonnaks 1991. aasta lõpus. Selle erakonna nimeks sai Keskerakond.

Toonaste alustajate otsustuskindluse tuules on liikunud ka Keskerakonna Noortekogu. Mul on olnud au olla viimased kaks aastat keskoorte juht ja erakonna Kesklinna piirkonna aseesimees. Olen viimastel aastatel näinud rohkesti noori, kel on küll väga häid ideid, kuid kes vajavad julgustamist ja eneseusku. Eelolevad valimised on nende noorte esimene võimalus. 

Me räägime täna elektri ja toasooja hinna kontrolli all hoidmisest, päästjate ja politseinike palgatõusust; pensionide õiglasest tõusust ning tasuta korralikust koolitoidust kõigile õpilastele. Õpetajatele tuleb tagada hea palk. Üle tuleb vaadata kiirkorras vastuvõetud ja tudengeid mittetoetav kõrgharidusreform ja tagada üliõpilastele õppetoetused. Teistsugust poliitikat pakkudes peame vähendama noorte kõrget tööpuudust – nagu näha, ei lahene see majanduse nähtamatu käe ega senise poliitika abil. 

Algatasime sotsiaalvõrgustikes kampaania, kus kutsusin inimesi pildistama oma hambaid, et näidata, kui hullus olukorras on meie inimeste suutervishoid. 2008. aastal kaotas kärpevalitsus 300kroonise hambaravihüvitise, mis võimaldas vähemalt kord aastas kontrollis käia ja nii tõsisematele probleemidele jälile jõuda.

Leian, et see oli suur kaotus, sest paljud ei lähe enam üldse arstile, trotsides valutavaid hambaid. Olen selle kohta saanud tõsist tagasisidet. Tahan taastada hambaravihüvitise –„Ilvese eiffelitornide“ asemel tuleks vabariigi 100. sünnipäevaks korda teha eesti rahva hambad. 

Mõistate ise, mis meid ootab, kui Ansip võidutseb edasi. Tema tulevik sõltub meie otsustuskindlusest; sellest, kuidas käituvad aktiivsed ja ausad inimesed omavalitsuste valimiste eel. Koos saame ehitada praegusest parema Eesti.
 
Artikkel ilmus 21. augustil 2013 ajalehes Kesknädal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar