02 juuni 2014

Valimisea langetamisega pole mõtet kiirustada

Valitsuserakonnad on seni tulnud valimisea langetamise teemaga lagedale alati siis, kui püütakse juhtida tähelepanu kõrvale muudest olulistest küsimustest.

Viimati, kui endine justiitsminister Kristen Michal antud teemaga aktiivselt tegeles, siis tunnustasime küll teda soovi eest arutelu alustada, kuid selle siirusse ei saanud uskuda, sest sel ajal olid õhus mitmed streigid, valitsuserakondade reiting kukkus kiiresti, ametiühingud olid rahulolematud ja õpetajad nõudsid palka juurde. Streigid läksid mööda ja valimisea langetamise teema ununes sama kiiresti. 

 Kusjuures idee langetada valimisiga on juba üsna vana mõte ja sellest on noorteühendused rääkinud aastaid. Justiitsminister Andres Anvelt tuli lagedale seega varem järgi proovitud kavala poliitilise trikiga. Võimalik, et sellega püütakse juhtida kõrvale sotside kesisest valimistulemusest Europarlamendi valimistel. Sotsid lootsid sekkuda valimistel suurde mängu, kuid korraliku tulemuse suutis teha vaid Marju Lauristin. Reitingust ja suuremahulisest kampaaniast hoolimata ei suudetud soovitud tulemust näidata. Sellest ilmselt ka teema jõuline püstitamine.

Ma ei näe, et 16-valimisõigus tooks kaasa olulisi probleeme või muudaks kaalukalt meie ühiskonda. Siiski häirib mind kogu teema juures liigne loosunglikkus ja debati õhutamiseks viitan mõningatele küsimustele ministri seisukohas.

Anvelt ütleb, et uuringud näitavad, et noored on peale põhikooli lõpetamist poliitikast juba teadlikud ja astuvad ise aktiivseid samme poliitikas kaasalöömiseks, näiteks moodustades noortevolikogusid või korraldades varivalimisi. Õigus, kuid samas on noortevolikogude tase Eestis ebaühtlane ja mitmel pool on need kogud tekkinud alles hiljuti, näiteks Tallinnas. Seega saab nende mõju ja aktiivsust alles hakata hindama. Varivalimiste läbiviimine vaevalt, et kedagi veenab valimisiga langetama, sest antud projekt mõjus pigem vastuargumendina. 

Näiteks - 25. veebruarist kuni 3. märtsini 2011 toimunud 14-17aastaste varivalimiste e-hääletussimulatsioonis osales kokku 2733 noort, kusjuures sel ajal oli kokku samas eas noori 56 983. 2009. aastal hääletas Tallinnas vaid 384 noort ja Tartus 1392 varivalimisealist noort. Loomulikult ei saa nendest tulemustest teha kaugele ulatuvaid järeldusi, kuid mingi signaali need siiski annavad.

Siinkohal tekib ka küsimus, et kas Eestis on tehtud üldse põhjalikku ja suure osalusega küsitlust, kas noored ise tahavad 16-aastaselt valimisõigust või mitte? Võimalik, et enamus asjaomaseid on ise valimisõiguse osas skeptilised või selle vastu; võimalik, et paljud noored tajuksid seda kui lisakohustust.

Anvelt ütleb, et noored on piisavalt küpsed, et iseseisvalt otsustada. Kuigi valimisküpsus on subjektiivne küsimus, siis põhimõtteliselt võib selle väitega nõustuda, kuid fakt on ka see, et 16 ja 17 aastased noored on poliitikast vähem informeeritud kui seda on 18 aastased. Lisaks on 16-17-aastased otseselt majanduslikus sõltuvuses nende vanematest, mis tõstatab küsimuse, kui iseseisvalt noored ikkagi otsustavad.

Küsitav on seegi, kas valimisaktiivsuse langemise vastu on õige meede just valimisea langetamine. Kui noorte osalus osutub hiljem madalaks, siis see langetaks hoopis üldist aktiivsust. Uuringud näitavad ka, et noorte huvid sõltuvad eelkõige elutsüklist ja mitte osalemisvõimaluse olemasolust.

Noorte kuuldavaks tegemist ei piira tänagi ju miski, piisab sellest, kui noored avaldavad avalikult oma arvamust. Tänases maailmas, kus info liigub sekunditega läbi sotsiaalvõrgustike, saab noor generatsioon kujundada otsuseid palju jõulisemalt, kui seda teevad vanemad inimesed. Neid näiteid on mitmeid. Noorte seisukohti võetakse juba tänagi kuulda hoolimata nende valimisõigusest.

Ma ei taha küll kellegi entusiasmi rikkuda, kuid kui Eestis on täna erakondi, kes ei arvesta noorte arvamusega, siis vaevalt, et seda valimisea langetamine kuidagigi muudaks - noorte osakaal kõigi valijate seas jääb ka pärast seda väikseks ja ka edaspidi moodustavad olulisema ja poliitika kujundamiseks suurema grupi siiski üle 50-aastased.

Kui ühiskonnas on probleemiks see, et inimesed on tüdinenud poliitikutest ja erakondadest, siis peaksid poliitikud eelkõige ise peeglisse vaatama, mitte valimiste põhimõttelisi alustalasid ümber muutma hakkama. Kui tegelikult ka soovitakse suuremat kodanikkonna kaasatust, siis selleks on olemas teised võimalused ja palju lihtsamad.

Meile aruteluks ettesöödetud plaan on ilmselt poliitiliselt läbikalkuleeritud, sest kui Anvelt tegelikult sooviks noortele valimisõigust, siis miks piirduda vaid kohalike omavalitsuste valimistega ja miks jätta noored kandideerimisõiguseta. Riigikogu valimistel osalemine annaks võimaluse kõrgeimat riigivõimu teostada laiemal ühiskondlikul grupil.

Valimisea langetamine on ühiskondlik kokkulepe. Selge on ka see, et valimisiga üksi ei lahenda probleeme ja sellise otsuse vastuvõtmine eeldab ka muude meetmete kasutuselevõttu, mis tooksid noored valimiskastide juurde. Ummisjalu asjale lähenemine võib anda siinkohal hoopis tagasilöögi ja alustama peaksime hariduse täiendamisest poliitika alal või noortele info kättesaadavuse hõlbustamisest, siinkohal ka vene keelsetele noortele.
 
Artikkel ilmus Eesti Päevaleht online lehel 01. juunil 2014.

Loe ka vene keelset artiklit valimisea langetamisest ajalehest Stolitsa "Нет смысла торопиться с понижением возрастного ограничения избирателя"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar