23 september 2015

Eesti tegelik probleem pole pagulased, vaid ränk väljaränne

Olen viimasel ajal palju mõelnud inimestele, kes on olnud sunnitud majanduslikel põhjustel Eestist lahkuma. See ei ole nende inimeste vaba valik, vaid sundolukord, mis on pannud nad liikuma.
 
Kindlasti on lahkujate hulgas ka neid, kelle jaoks on see positiivne võimalus võõrsil töötamisel omandada uusi kogemusi ja saada värskeid teadmisi, kuid olgem ausad, tooni annavad need, kes lahkuvad selleks, et jääda ellu ja seda perekondade kaupa. Mind paneb kirjutama mure Eesti tuleviku pärast, tagajärjed, mis võivad tekkinud olukorrast tuleneda, ja ka ükskõiksus, sest me ei näe siirast soovi leida toimivaid lahendusi.
 
Mõnesaja pagulase saabumise ümber on Eesti ühiskonnas palju lärmi löödud ja räägitud, kuid selle kõrval unustatakse ära meie tegelik probleem, mis on ülisuur väljaränne. Paljud neist inimestest on lahkunud just majanduslikel põhjustel. Eesti rahvastikuteadlased on viidanud erinevatele numbritele, räägitud on 100000 – 130000 inimesest, kes on sunnitud olnud Eestist lahkuma. Kui üle 10% Eesti inimestest elab välismaal, siis see on suur löök meie püsimajäämisele.
 
Kusjuures eelmist aastat esitleti väljarände osas kui üht positiivsemat, paraku oli lahkujaid jätkuvalt rohkem, kui tagasipöördujaid: statistikaameti andmetel rändas mullu Eestist välja 4637 inimest ja Eestisse saabus elama 3904 inimest. Levib ka kuulujutt, et Eesti vabariigi valitsus ei taha tegeleda väljarännanud inimeste tagasitoomisega, sest lahkuvad ju peamiselt rahulolematud inimesed, kes hääletavad n-ö jalgadega ja kellel Eestisse naastes oleks arvuliselt suur mõju meie poliitikale ja erakondade toetusele. Sellest omakorda ei ole huvitatud valitsuserakonnad.
 
Igaüks, kes on sõitnud laevaga Soome, on ise veendunud, et laevad on rahvast täis ja need inimesed ei sõida puhkusereisile, vaid käivad naaberriigis tööl. Jutt sellest, et igas sadamas on mõni eestlane, ei ole enam pelgalt rahvajutt, vaid on osutunud kurvaks reaalsuseks.
 
Miks on selline olukord tekkinud? Põhjuseid on erinevaid, kuid mitmete uuringute kohaselt on tugev seos vaesuse ja migratsiooni vahel, lahkutakse vaesuse leevendamiseks või hoopis selle eest põgenemiseks. Perekondade kaupa Eesti inimesed loodavad, et nende elu muutub sellest mingil määral paremaks.
 
Majandusteadus ütleb, et kui ühest piirkonnast hakkavad inimesed järsku lahkuma ja seda niivõrd massiliselt, siis on midagi tehtud või otsustatud majanduse seisukohalt valesti. Minu hinnangul võib vaadelda Eesti puhul migratsiooni kui vastust majanduspoliitilistele otsustele, inimesed paneb liikuma soov säilitada oma pere sotsiaalset positsiooni ühiskonnas.
 
Kindlasti on küsimus ka otsustajate suhtumises inimestesse, seni on vabariigi valitsuse tüüri juures olevad poliitikud kummardanud eelarve tasakaalu, aga mitte inimeste jaoks elamisväärset riiki.
 
Kui vaadata ajalukku, siis näeme, et suur väljaränne toimus II maailmasõja ajal. Põhjused olid muidugi teised, sest inimesed lahkusid peamiselt repressioone kartes või viidi väevõimuga, kuid just see kogemus peaks panema meid ettevaatlikumalt tänasesse situatsiooni suhtuma: mõelgem, kui vähesed tegelikult jõudsid Eestisse tagasi pöörduda ja kui paljude nende inimeste järeltulijad on kaotanud sideme kodumaaga ega plaanigi kunagi esiisade sünnimaale tagasi pöörduda.
 
Lühidalt öeldes: inimesed lahkuvad, sest neil ei ole Eestis tööd ega kohta. Kuna neil ei ole sissetulekut, siis neil ei ole võimalik majandada oma peret. Laiemalt paneb inimesi lahkuma ka võimaluste puudumine Eesti maapiirkondades, sest seal ei ole enam korralikku ühistransporti, koole, postkontoreid, pangakontoreid, sportimise võimalusi või kultuuriasutusi.
 
Inimesed lahkuvad ka sellepärast, et neil ei ole siin riigis kindlustunnet, mis omakorda tekitab hirmu. Ma ei tea kedagi, kes kardaks olla Soomes töötu, kuid väljavaade jääda Eesti riigis töötuks on karm ja hirmutav.
 
Kusjuures vähenev rahvaarv on omakorda allakäigu spiraal, sest mida vähem on inimesi, seda vähem on maksuraha ja seda väiksemad on meie valitsuse võimalused probleemi põhjuseid lahendada.
 
Võiksime küsida, et mis on meie riigi eesmärk? Selleks, et kaitsta põhiseaduslikke eesmärke keele ja rahvuse säilimiseks, vajame kogukonda Eestis, mitte ebamäärast teadmist sellest, et nad kuskil kaugel paiknevad. Tänased riigist lahkujad on noored inimesed, kes sünnitavad võõrsil ja kelle lapsed kohanevad uue ühiskonnaga ning kaotavad sideme Eestiga. Küsige oma sugulastelt ja tuttavatelt, kas nad teavad kedagi, kes on lahkunud ja töötab välismaal – usun, et neid on palju, liiga palju ühe väikese riigi jaoks.
 
Paljud ütlevad, et võõrsil töötamine on hea, sest need inimesed käivad aegajalt Eestis ja kulutavad oma palgaraha siin. See on õige, kuid uuringud näitavad ka, et enamus rahast kulub kitsalt just tarbimisele, mitte investeeringuteks. Seega jääb lahkumise algpõhjus alles, milleks on tööpuudus. Võõrsil teenitud raha eest ei teki meie maapiirkondadesse uued tootmisvahendid või töökohad, seetõttu jäävadki need õnnetud inimesed võõrsil tööl käima ja lahendust teenitud raha ei paku.
 
Usun, et perspektiiv sellest, et meie riigi saatus on lahustuda rikkamate naaberriikide hulka, ei meeldi kellelegi, kuid paraku praegu tundub, et selles suunas me just liigumegi. Viimane aeg on midagi muuta! Millised on lahendused?
 
Pakun kolm esimest sammu: esiteks - vajame paremat ja selgemat ülevaadet välisriigis elavatest inimestest, sest see annaks meile võimaluse planeerida olemasolevat avalikku eelarvet ja orienteeruda probleemi lahendustele.
 
Teiseks - kui me soovime, et Eesti riik ka tulevikus konkurentsivõimeline oleks, tuleb luua tingimused, mis hoiavad talente siin. See tähendab ennekõike head elatustaset võimaldavat töötasu. Minu hinnangul ei peaks me kartma regionaalseid maksuerisusi ega ka astmelist tulumaksu. Keskerakond pakkus viimastel valimistel välja idee tõsta kiiresti miinimumpalka.
 
Kolmandaks - Eesti riik peab tõsiselt kaaluma riiklikult toetatud üürielamute programmi väljatöötamist. Kui noored oma kodumaal elupinda ei leia, lahkuvad nad siit kiirelt uue ja parema elu otsingutele.
 
Artikkel ilmus EPL online-s 22.09.2015.

3 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Oma eelmise kommentaari kustutasin siit seoses kirjaveaga. Praegune on sama, mis eelmine, kuid väikese parandusega.
    --------------
    Tüüpiliselt ma Keskerakonna propagandale ei reageeri, aga antud ajaveebipostitus näib, kui Keskerakonna kiitmine ja lõpu-ettepanekud välja arvata, liiga intelligentne, et Keskerakonna sihtauditooriumile eriti mõjuda, mistõttu pakun Teile praeguses kommentaaris välja järgnevad ideed:

    idee_1)
    Palun proovige näha majandust tarbimise ja nõudmise pilgu läbi. Näiteks, eestis elas isegi NSV-Liidu ajal alla 2 miljoni inimese. Kui igaüks neist ostaks omale mobiiltelefoni/raadio/teleka/misiganes-tolle-ajastu-moeseadme, siis oleks eesti siseselt turu maksimum-suurus see 2 miljonit. Kui ühe digitaalmikroskeemi arenduse peale kulub rohkem kui ühel inimesel, eeldusel, et tarkvara on juba tehtud ja komponendid on ka välja arendatud, minimaalselt aasta ja see palk, tarkvara-arendajate palk ja mikroskeemi alamkomponentide arendajate palk, kaasa arvatud, tulekb koos müügimeeste ja mikroskeemi tootvate inimeste palkadega kõik panna selle mikroskeemi lõpp-hinna sisse, siis selge on see, et tolle mikroskeemi lõpp-hind tuleb üüratu, sõltumata sellest, et materjalikulu tolle mikroskeemi tootmisel võib olla väga väike. Järelikult ainukene šanss niivõrd arendusmahukaid ehk INTELLIGENTSEID projekte eestis läbi viia on, nii nagu see praegu inglaste korral käib, olla GLOBAALSEL TURUL. Globaalne turg tähendab MÜÜKI, teiste osapooltega suhtlemist. Poolakadki ei müüks oma õunu eestisse, kui nad eestlastega ei suhtleks. Füüsilise kauba saab veel laevaga teisele poole planeeti vedada, nagu seda Hiina kaubaga tehakse, tarkvara saab ka üle interneti litsenseerida, nagu seda tasuliste Androidi-rakendustega tehakse, aga müük on paraku seoses inimeste vanamoodsuse ja rumalusega tehtav vaid NÄOST-NÄKKU-PLÄKUTAMISE abil. Kui vaadata kasvõi eesti-sisest tööjõu-turgu, siis see on nii EBAEFEKTIIVSE TÖÖPROTSESSIGA, et probleem ei ole vaid selles, et tööotsijatel aega kulub, vaid olen märganud, et siiras probleem on ka töö-pakkujatel, sest nad EI OSKA oma töökuulutusi korralikult kirjutada, EI OSKA oma vajadusi ja kandidaadile tegelikult esitatavaid soove täpselt väljendada, mõned üksikud, õnneks 2015. aasta seisuga tõesti üksikud, on ka lihtsalt vanamoodselt tööotsijatesse ülbe suhtumisega. Kohutav EBAEFEKTIIVSUS. Osaliselt sama lugu välismaal, KUID, mainin siiski, et natukene on see asi läänes siiski paranenud.

    http://www.hrfactory.com/et/personalijutud/item/talendioksjon-kas-jaergmine-samm-eesti-vaerbamismaastikul

    https://hired.com/

    Seega, küsimus ei ole ainult eestis olevate töökohtade puuduses, vaid ka erasektori enda töökorralduses, et kuidas eelistatakse üldse tööd teha. Veel üks viide ühele mu artiklile:

    http://uus.minut.ee/eesti-kultuuri-vaesus/


    idee_2)
    Töökatelt inimestelt röövitud raha eest millegi "korraldamine" ei näi just kuigivõrd jätkusuutlik ettevõtmine olevat. Lisa-info:

    https://www.youtube.com/watch?v=ZpYUAucm1ZI

    http://archive.softf1.com/2014/2014_09_25_YouTube_Publication_of_Noam_Chomsky_on_Anarchism.webm

    VastaKustuta
  3. Unustasin lisada, et tänan, et mu kommentaarid läbi lugesite. :-)

    VastaKustuta